Nonii nonii. Aega võttis aga sain lõpuks valmis teklikoti oma akadeemilisele lapsele. Nüüd on igastahes kindel, et teklikoti kinkimine värvide saamisel saab minu puhul traditsiooniks. Loodame, et Kristine ikka saab värvid laupäeval :P
Kõige parem on muidugi see, et mul endal pole endiselt korralikku kotti tekli jaoks. Ma käin kilekotiga ringi nagu ütleb taolise situatisooni kohta ka üks vanasõna, et kingsepa enda kingad on augulised ja tallad lahti.
Suured tänud ka Alari emale, kes aitas voodri valmis õmmelda. Asi on selles, et õmmelda ma ise üldse ei oska. Lukk tuli küll ise külge saada. Ega see õmblus nüüd kõige ilusam ei tulnud aga kuna ta jääb sisse poole, siis ei näe seda ka. Igastahes kõik muu on nii ilus, et varjutab need paar kehvemat pistet.
Jääb üle loota, et kott teenib hästi oma uut omanikku!
No comments:
Post a Comment