Kohvipulbriga seep

Kuna seebi tegemine hakkas mulle hirmsasti meeldima, siis mõtlesin veel proovida erinevaid variante. Olen aus ja ütlen, et minu teine seebitegu läks aia taha. Tahtsin teha meeseepi kuid ilmselt oli temperatuur vale või segasin liiga kaua. Igastahes juhtus nii, et tekkis selline imelik mass, mis oli tükiline pealt ja all oli vedelik, mis ei seebistunud. Ja hais oli ka suhteliselt jube, mul tõmbus magu krampi kui seda haisu kuskil tundsin.
Eile aga tegin kohvipuruga seepi, mis paistab, et tuli päris kenasti välja. Poes ei soovitatud ainult kohvi aroomiõli sinna sisse panna, sest see ei pidavat nahale hea olema. Mina siis ei julgenudki osta. Ostsin mingit piparmündi õli sinna hoopis siis. Peaks siiski otsima kirjandust aroomiteraapia kohta, siis teaks ise mida kasutada ja mida mitte.
Retsept on igastahes järgmine:
190 g vett
71 g seebikivi
150 g kookosrasva
350 g oliiviõli
2 tl jahvatatud kohvi pulbrit

Ilusad pruunid on küll, kohv annab pruuni värvuse ning lisaks sellele on kohv hea koorija. Jääme siis ootama kasutamist.

Teklikott kingituseks

Nonii nonii. Aega võttis aga sain lõpuks valmis teklikoti oma akadeemilisele lapsele. Nüüd on igastahes kindel, et teklikoti kinkimine värvide saamisel saab minu puhul traditsiooniks. Loodame, et Kristine ikka saab värvid laupäeval :P
Kõige parem on muidugi see, et mul endal pole endiselt korralikku kotti tekli jaoks. Ma käin kilekotiga ringi nagu ütleb taolise situatisooni kohta ka üks vanasõna, et kingsepa enda kingad on augulised ja tallad lahti.
Suured tänud ka Alari emale, kes aitas voodri valmis õmmelda. Asi on selles, et õmmelda ma ise üldse ei oska. Lukk tuli küll ise külge saada. Ega see õmblus nüüd kõige ilusam ei tulnud aga kuna ta jääb sisse poole, siis ei näe seda ka. Igastahes kõik muu on nii ilus, et varjutab need paar kehvemat pistet.
Jääb üle loota, et kott teenib hästi oma uut omanikku!

Esimene seebitegu

Tere üle pika aja.
Kuna ma pole eriti jõudnud mingi loomingulise tegevusega tegeleda viimastel kuudel, on mu blogi suhteliselt tühjaks jäänud. Kuid siiski on pidevalt selline tunne, et tahaks midagi teha. Peale kreemi tegemise koolitust oktoobri esimesel nädalavahetusel tekkis huvi seebitegemise vastu. Ostsin endale ühe raamatu- Helen Idarand " Lihtne seebitegu" ning asusingi asja kallale. Praegu on järelvalmimas oliiviõli seep, mis minu arvates on hästi lihtne teha ja vajab kõige vähem erinevaid baasaineid.
Siin raamatus on tema nimeks Kastiilia seep ja retsept on järgmine:
190 g vett
64 g seebikivi
500 g oliiviõli
10 ml sidrunheina eeterlikku õli.

Päris kaua pidi teda mikserdama enne kui hakkas mingitki paksenemist märkama ning vormis oli ta ka päris pikalt veel selline puding aga mitte juba seebi moodi asi. Nüüd on ta mul nädal aega valminud ja näeb seebi moodi välja ka.
Pean veel mainima, et ma panin eeterlikku õli 5 ml ja minu meelest on lõhn liiga vänge aga võib-olla see veel haihtub vähemaks, kuna seep peab järelvalmima umbes kuu aega enne kui seda kasutada saab.
Hetkel on ta veel ilusat kollast värvi ka kuid värv muutub päev päevalt aina tuhmimaks. Plaanin juba mingit muud seepi ka proovida ja eks siis annan jälle teada, mis välja tuleb.

Jälle seenel

Täna sai taaskord seenel käidud. Armastan sügisel metsas jalutada ja metsalõhna hingata. Eriti meeldib mulle kui on äsja sadanud, siis on metsalõhn eriti õige ja värske.

Tänaseks saagiks osutusid männiriisikad


ja kukeseened.


Sellise armsa väikse kärbseseene tabasin ka teeservas.

Lahtine kanapirukas

Tänasele külalisele pakkusin kanapirukat. Sisaldab see grillkana, papikat, merevaiku, sinihallitusjuustu ja peale on puistatud seesamiseemned. Ajab mul kõhu tühjaks jälle :D

Pirukamüüja kindad

Vahepeal on hakanud külmaks minema ja see tähendab, et sügis hakkab kohale jõudma. Seega tuleb hakata mõtlema sallide, kinnaste, mütside ja kampsunite peale. Esimese asjana kudusin endale pirukamüüja kindad, millel on näpuotsad lahti. Siis saab nt seeni korjata nii, et randmed on kogu aeg soojas ja näpud vabalt noaga seent maha lõikamas. Mmmm tunnen juba vaimusilmas metsalõhna ja näen ilusaid männiriisikaid metsa all muru seest välja piilumas.

Käisime seenel

Täna hommikul võtsime kätte ja sõitsime metsa. Me ei tea siin Tallinna kandis seenekohtasid aga ükskord käisin Kodasoo kandis orienteerumas Tallinna Sprindi raames ja siis joostes silmasin nii mõndagi seent. Nüüd siis sai seal ära käidud.
Metsa alune oli suhteliselt kole ja risustatud, mis oli maantee pool. Inimesed on prügi sinna maha visanud. Kuid juba paari sammu kauguselt leidsime esimesed männiriisikad. Pilvikuid oli väga vähe ja need olid täiesti halliks ussitanud, ka kõige väiksemad ja ümmargusemad. Suurt saaki ei saanud aga veerand ämbrit männiriisikaid tõime koju ja 5 kukeseent ka :)

Sellise ilusa punase seene leidsime ka ja ausõna me jätsime selle sinna metsa.


Veidike leotamist, veidike kupatamist ja veidike marineerimist ning nii nad purki saidki. Maitse osas ei oksa kommenteerida, teist korda alles marineerissn seeni nii, et arenemisruumi veel kindlasti on, aga juba teadmine, et kõik sai ise korjatud ja tehtud teeb sellele hea maiste.